Otsides spunki – kui innovatsioon ei ole enam popp
Eesti majandusel läheb praegu hästi: mahud kasvavad, tulevik tundub roosiline. Ajalehest võib isegi lugeda, et enam midagi untsu minna ei saagi.
Numbritest näeme aga samas, et mahtude kasv on ekspordidünaamikat analüüsides hinnapõhine ning kaupade struktuur ei ole oluliselt muutunud. Tegelikult võiks täna hoopis küsida, kas Eestis on olemas viis ettevõtet, kes toodavad maailmas tuntuselt viie parima brändi hulka kuuluvaid tooteid? Aga kas neid on viie aasta pärast? Siit jõuamegi (toote)innovatsioonini, millega minu hinnangul ei ole Eestis kõik hästi – kus on meie Eesti oma spunk?
Mis on erasektori roll?
Palju on Eestis ettevõtteid, kus palgal arendusjuht? Väidan, et vaid kahekohaline arv, millest tuleks ehk maha arvestada väliskapitali osalusega ettevõtted, kellel lihtsalt pole vajadust Eesti üksuses taolise ametikoha järele.
Oleme jõudnud seega seisu, kus Eesti ettevõtluse teadusmahukus seisab ligikaudu 50 ettevõtte õlul – seda on vähe. Teiseks ei ole ma ka kindel, et tänases seisus oleks näha väljapääsu. Maailmas ei ole ühtegi riiki, kus kogu innovatsioonivõimekuse realiseerumine oleks vaid erasektori õlul. Üleilmselt levib kaks lahenduskäiku: a) ameerika koolkond, kus erasektor juhib uuenduste ja investeeringute teket (arvesse tuleb muidugi võtta tugevat akadeemiat, kes tegelikult toetab stipendiumite, annetuste ja muude vahenditega), b) euroopalik, aga eriti skandinaavialik, kus katalüsaatoriks tihti riik, kuna ettevõtted ise ei ole piisavalt suured ja võimekad, et sünniks selliseid nagu Tesla.
Vähemalt 50 edulugu aastaks 2025
Kui Eesti ja meie ettevõtted tahavad olla pikas perspektiivis edukad, peame jõudma sinna, kus Eesti ettevõtted on valmis vallutama oma toodetega rahvusvahelist turgu. Tekkima peab neid, kes sihivad viie parima brändi sekka.
Siin ongi mõttekoht, kuna erasektor ei ole valmis investeerima teadus- ja arendustegevusse. See meenutab riskiinvestorite käitumist – nad ei karda kaotada investeeringut ning sellest ei sõltu ka leiva lauale toomine. Palju selliseid ettevõtteid Eestis on? Väidan, et vähe. Meie ettevõtted on nii õhukesed, et neil ei ole ruumi „joone all“ ega ka ressurssi inimkapitali näol millegi uue leidmisesse panustada. Innovatsiooni toetamise maastikku kaardistades jäävad lauale innovatsiooniosak/arendusosak (EAS), ettevõtte arenguprogramm (EAS), tehnoloogia arenduskeskused/teaduse tippkeskused (EAS ja SA Archimedes), rakendusuuringute meede (SA Archimedes), kusjuures viimases on kolme aastaga finantseeritud 21 ettevõtet, mida on küllalt vähe.
EASi võimekus täna on võimendada seda, mis on juba olemas. See on aus ülestunnistus. Oleme liikunud rohkem n-ö ekspordiagentuuriks, jätnud innovatsiooni toetamise teistele (SA Archimedes, ETAg, SA Innove jne). EAS aitab edukalt kaasa Cleveroni või Esteloni arengule, kuid meil ei ole võimalik tekitada uusi ärimudeleid ja n-ö spin-off’e, et järgmine sarnane ettevõte kodumaale tekiks. Samas peaks Eestil olema eesmärk, et aastaks 2025 oleks meil tinglikult öeldes 50 Cleveroni sarnast ettevõtet. Ilmekas on fakt, et Soome riik investeeris ka Nokia kõige edukamatel aegadel ettevõtte teadus- ja arendustegevusse umbes kaheksa protsenti ettevõtte investeeringute mahtudest, mis aastas ulatus miljarditesse.
Mis peaks olema päris eesmärk?
Väidan, et spunk leitakse ise üles, kuna tähelepanu pööratakse sellele piisavalt – selle eest hoolitseb akadeemia. Kes aga jälgib, et ettevõtted viiks oma intellektuaalse omandi turule ja tooks turule innovatsiooni, on ebaselge.
Eesti on seadnud eesmärgiks, et riik peaks investeerima igal aastal ühe protsendi oma SKPst teadus- ja arendustegevusse. Erasektor peaks juurde panema kaks korda nii palju ehk kaks protsenti SKPst. Samas saime aga detsembri alguses teada, et teadusse ja arendusse panustati 11 protsenti vähem kui aasta tagasi.
Aastas investeeris riik 101 miljonit eurot ehk üle 50 miljoni vähem kui kõrgaegadel. Üheprotsendise eesmärgi täitmiseks peaks riik tegelikult igal aastal investeerima 40 miljonit rohkem kui täna. Tegu peab olema nõudluspõhise investeeringuga ehk lähtuma ettevõtete vajadusest. Seejuures tuleb arvestada, et need ei ole investeeringud, mis kõik õnnestuvad. Nagu ettevõtluses on ebaõnnestumine osa igapäevast, on seda ka innovatsioonitegevusse investeerimine. Ettevõtja vaatab alati ROId (return on investment), sama peaks tegema ka riik. Kui tulemus on positiivne, tuleks ka investeerida, et anda ettevõtetele lisastiimul riskide võtmiseks ja eesmärkide seadmiseks jõuda maailma viie parima brändi sekka oma valdkonnas.
Ja viimaseks. Täna peab ettevõte jooksma erinevate asutuste vahel. Soome teeb uue aasta algusest liigutuse, kus ühendab nende ekspordi- ja innovatsiooniagentuuri. Uus organisatsioon kannab nime Business Finland. Ka Eesti võiks mõelda selle peale, et kui meil on üks sihtgrupp – ambitsioonikas ettevõte –, siis riigipoolse abi võiks ta saada ühest kohast. Ükskõik kas see puudutab uutele turgudele minekut, laienemist olemasolevatel, ärimudeli arendamist, innovatsiooni või muid küsimusi. See oleks ettevõtete abistamine par excellence.
Tanel Rebane
EASi ettevõtluse keskuse direktor