Pealeht » Kosmosest » Üldiselt » Kosmoseriigid
Prindi

Kosmoseriigid

Kosmoseriikideks loetakse riike, kellel on iseseisev võimekus saata rakette kosmosesse. Laiemalt arvatakse sinna hulka ka riigid, kellel on oma kosmoseagentuur, kellele kuulub tehiskaaslasi või kelle kodanikud on kosmoses viibinud.

Mehitatud kosmoselennuks on tänapäeva maailmas iseseisvalt võimelised vaid Ameerika Ühendriigid ja Hiina Rahvavabariik. Rahvusvahelise koostöö korras suudavad seda ka Euroopa Liit ja Venemaa. Oma plaanist nii kaugele jõuda on avalikult teada andnud India, Iraan, Jaapan ja Malaisia. Mehitamata kosmoselendudeks on suutelised aga rohkemad riigid: lisaks USAle ja Hiinale ka Brasiilia, Iisrael, India, Iraan, Jaapan, Põhja- ja Lõuna-Korea, Ukraina ning Euroopa Liit. Kosmodroome – nii erakapitaliga rajatuid kui riiklikke – on veelgi rohkematel riikidel – meile lähim asub Põhja-Rootsis, Kirunas. Neilt on aegade jooksul kosmosesse saadetud ligikaudu 8300 satelliiti, millest toimib praegu 5000. Satelliite on kokku kosmoses 61-l riigil, teiste seas 2013. aastast alates ka Eestil.

Kosmoseriigi staatus ja sellega kaasnev vastutus. Kosmoseriigiks võib tinglikult riiki tituleerida mitmest vaatenurgast, lähtudes riigi erinevatest kosmosevaldkonna võimekustest, kuid rahvusvahelise õigusliku määrangu kohaselt on selleks riigi territooriumilt kanderakettide kosmosesse laskmise võimekus. Sealt ka ingl. k nimetus spacefaring nations. Selline määratlus on rahvusvahelise kosmoseõiguse seisukohalt äärmiselt oluline, kuna riik, kelle territooriumilt on saadetud kosmosesse rakett (või sellega koos kas enda või mõne teise riigi satelliidid) on kohustatud enda peale kogu vastutuse vastavalt ÜRO poolt 1972 a. heaks kiidetud kosmose vastutuse konventsiooni kohaselt - Convention on International Liability for Damage Caused by Space Objects. Täielik vastutus koos kohustusega hüvitada kogu võimalik kosmoseobjekti poolt teisele riigile tekitatud kahju kehtib nii kahju tekitamise korral maapinnal, territoriaalvetes kui kosmoses vastava riigi kosmoseobjektile, mis võib hüvitamise korral vastutavale riigile halva stsenaarium korral maksta minna isegi kuni miljardeid eurosid. Seepärast on kanderakettide ehitamine ja nendega otseselt seonduvad valdkonnad (k.a. tsiviilotstarbeliste rakettide puhul) tavaliselt range riikliku järelvalve all ning väga täpselt sätestatud põhjaliku siseriikliku õigusliku regulatsiooniga. Riike, kellel on kas iseseisvalt või teiste riikide abiga väljatöötatud kanderaketi üleslaskmise võime on ajalooliselt maailmas 2013 aasta seisuga 14 ja need riigid (ning rahvusvahelised organisatsioonid) on alljärgnevad:

1. NSV Liit - 1957
2. Ameerika Ühendriigid - 1958
3. Prantsusmaa - 1965
4. Jaapan - 1970
5. Hiina - 1970
6. Ühendkuningriik - 1971
7. Euroopa Kosmoseagentuur - 1979
8. India - 1980
9. Israel - 1988
10. Ukraina - 1991
11. Venemaa - 1992
12. Iraan - 2009
13. Põhja Korea - 2012
14. Lõuna Korea - 2013

Kosmoseriigid ja arengustrateegiad. Kui vaadelda erinevate riikide kosmoseriikideks saamise lugu maailmas, torkab silma loogiline arengutee, mida võib lausa seaduspärana käsitleda. Esmalt peb sündima põhimõtteline poliitiline otsus kosmose edasise edendamise kohta koos eelarveliste vahendite eraldamisega. Kui mõnes muus valdkonnas on riiklikud eesmärgid mõne aastaga saavutatavad, siis kosmoses võtavad protsessid oma eriliste nõudmiste tõttu palju rohkem aega ning seega peab poliitiline rahastusotsus olema oluliselt pikema perioodi peale garanteritud kui ühe või kahe valitsuse ametiaeg. See asjaolu on olnud kümnendeid proovikiviks nii Euroopa, USA  kui paljude teiste riikide poliitikutele. Hea näide sellesuunalisest positiivsest arengust on tuua 2012 a. novemberis Napolis toimunud ESA liikmesriikide rahandusministrite nõukogust, kus Suurbritannia rahandusminister mitte ainult ei suurendanud oma riigi panust 25% võrra ESA igaaastasesse eelarvesse edaspidi vaid tegi seda rõõmuga teades, et see otsus on pikemas perspektiivis kasulik nii riigi tehnoloogiasektori arengule kui rahvusvahelisele konkurentsivõimele tervikuna. Konkreetselt on britid oma suunaks valinud telekommunikatsiooni ning sub-orbitaalse kosmosetranspordi võimekuste arendamise. 

Kui riiklik kosmosevaldkonna strateegia ja selle fookus on paigas, on järgmine loogiline samm satelliitide ehitamine, kuna see ei nõua esmalt liiga suuri kulutusi teadusliku taristu ning seadmete soetamiseks. Tänapäeval on selle võimekuse arendmiseks kaks peamist teed. Iseseisvalt ja nö nullist alustades samm-sammult kompetentsi kasvatamine, mille teed on nt Eesti, Läti, Austria, Belgia jpt Euroopa riigid minna otsustanud. Teine ja niiöelda kiire arengu tee on teadmiste sisseostmine mõnest juba edukast satelliidi firmast, kes rahvusvahelise teadmiste siirdega tegelebki ning alustada nende juhendamisel kohe natuke keerukamate projektidega. Seda teed on läinud näiteks Malaisia, Nigeeria, Vietnam ja veel mõned arenevad kosmoseriigid, kes on alustanud kohe 50-100 kg kaaluvate optiliste vaatlussatelliitide ehitamisega koos maapealsete juhtimiskeskuste loomisega. 

Kui satelliitide ehitamine on saavutanud piisavalt küpse taseme, on järgmine loogiline samm reeglina oma kanderakettide ehitamine. See on aga kompetents, mis on jõukohane vaid suurematele riikidele, kui selle tegevuse taga pole just erafirmat, kellel on konkreetne ärihuvi säärases valdkonnas rahvusvaheliselt kosmosetranspordi teenust pakkuda. Kas sellisesl juhul on tänases kosmoseturu tingimustes oluline riiklik toetus. Seda vähemasti esimestel tegevusaastatel.

Viimane loogiline samm riiklikes kosmose strateegiates on inimese kosmosesse saatmine. See on aga eesmärk, mida isegi suurriigid pikalt kaaluvad. Seda eelkõige selle suure maksumuse tõttu. Tänapäeval on selles osas uueks suunaks NASA näitel eraettevõtete toetamine nendele baas- ja rakendusuuringute ning katselaboratooriumide ja neid toetava taristu loomise ja kättesaadavaks tegemise kaudu erafirmadele. Globaalse ühtsuse, poliitilise stabiilsuse ning mõistliku eelarve huvides on paljud riigid nagu USA, Venemaa ja Euroopa riigid loobunud oma mehitatud soolokosmoseprogrammidest ning teostavad sääraseid ettevõtmisi pigem ühistes programmides osalemise kaudu. Samas aga näteks Hiina ja India pole veel ametlikult selliste initsiatiividega liitunud. Nähtavasti on nende riikide ajendiks esmalt oma kosmosevõimekuse tõestamine rahvusvaheliselt.

 

Satelliitide jälgimine: http://www.n2yo.com/
Estcube: http://www.estcube.eu/
Spaceport Sweden: http://www.spaceportsweden.com/