Pealeht » Kosmosest » Üldiselt » Kosmoseluure ja militaarkosmos
Prindi

Kosmoseluure ja militaarkosmos

Külma sõja aegne kosmosevõidujooks algaski suuresti sõjalistel kaalutlustel – nagu Teise maailmasõja ajal kosmose kaudu Inglismaad rünnanud Wernher von Brauni raketid V-2 tõestanud olid, puutub Maa atmosfäärist välja jääv kosmos riiklikusse julgeolekusse.

Praegu ongi Venemaal olemas õhu- ja kosmoseväed ning ka Ameerika Ühendriikide strateegilistes vägedes on olemas eraldi kosmosesõjale spetsialiseerunud osakond.

Peale Nõukogude kosmosejaamale Almaz jaama kaitseks paigutatud kuulipilduja ja Nõukogude kosmonautidel lendude ajal kaasas olnud kahelasuliste püstolite, ei ole teadaolevalt kosmosesse relvi viidud. See-eest on teadaolevalt Ameerika Ühendriikidel, Hiina Rahvavabariigil, Iisraelil, Indial, Jaapanil, Prantsusmaal, Saksamaal, Suurbritannial ja Venemaal luuresatelliite. Lisaks võib neid olla teistelgi maadel – nii on Iraan lennutanud orbiidile mitu teadussatelliitideks nimetatud vaatlusseadmetega varustatud satelliiti. Maa orbiidil palju kommertstehiskaaslasi, mida võidakse kasutada erinevatel militaarsetel või poolmilitaarsetel eesmärkidel. Samuti on satelliidid ise rünnatavad – nii küber- kui kineetilises sõjas. Esimesega sai väidetavalt hakkama Iraan, „pimestades“ 2011. aastal CIA luuresatelliidi, teise võimalikkust demonstreeris Hiina 2007. aastal, tulistades raketikatsetuse korras puruks ühe tegevuse lõpetanud satelliidi.

Kosmose militariseerimist on siiski juba 1960ndatest aastatest alates püütud piirata – nõnda on ÜRO algatusel loodud „Väliskosmose leping“, mis keelustab tuuma- ja muude massihävitusrelvade paigutamise kosmosesse. 1967. aastal ühinesid esimeste riikidena leppega Ameerika Ühendriigid ja NSVL. Tänaseks on „Väliskosmose lepingu“ ratifitseerinud 98 riiki, teiste seas ka Eesti.

V2 raketi sünd oli oluliseks verstapostiks nii tsiviilkosmose kui militaarkosmose ajaloos, ületades esimesena 100 km kõrguspiiri. Alates 1940-ndatest on pea kõik maailma suurriigid välja töötanud kanderakette eesmärgiga arendada võimekust erineva purustusjõuga lõhkepeade toimetamiseks teise riigi territooriumile kui kaitsesüsteeme sääraste rakettide hävitamiseks ennem sihtkohta jõudmist. Erandiks on siin ainult India, kes arendas oma kanderaketid esmalt välja satelliitide orbiidiletoimetamiseks ja alles siis militaarkaitselistel eesmärkidel.  

Milleks militaarkosmos? Võib ju retooriliselt küsida, et miks siis ikkagi enamus maailma riike panustavad niivõrd palju riigikaitsesse, mille lahutamatud osad on nii kosmoseluure kui militaarkosmos? Eks siin on võimalikke vastuseid palju, kuid peamised põhjused on siiski suurema rahvusvahelise mõjuvõimu saavutamine ning olemasoleva mõjuvõimu säilitamine. Näiteks kui üks riik palub teiselt, endast tehnoloogiliselt võimekamalt riigilt abi oma sõjalise võimekuse tõstmiseks (näiteks tehnoloogiasiiret kaitse/vasturünde rakettide või luuresatelliitide ehitamiseks) ning riik, kellelt küsitakse keeldub omapoolsest tehnoloogiasiirdest, siis ei jäägi abipaluval riigil oma mõjuvõimu säilitamise nimel (hilisemate võimalike komplikatsioonide vältmiseks) muud üle kui samaväärne võimekus iseseisvalt arendada. Säärasel juhul aga muutub olukord globaalse rahu tagamise nimel pingelisemaks kui varem, kuna tehnoloogiat jagades oleks arenenud riik sälitanud teabe ja kontrolli tehnoloogiasiiret palunud riigi üle, kuid otsustades seda mitte teha, on arenenud riik nüüd oma staatuse säilitamiseks sunnitud luurekulutusi suurendama, et endiselt ülevaadet omada ning samuti on mujal ammu olemasoleva relvastuse väljatöötamine tarvis kinni maksta areneva riigi maksumaksjatel. Selleks aga, et säärane võidurelvastumise spiraal globaalsele rahule ohtlikuks ei muutuks, on näiteks Venemaa ja USA sõlminud kahepoolse leppe, mille kohaselt strateegilist relvastust kaistemaskeeringuga ei kaeta – eesmärgiga võimaldada teisel poolel oma relvastusest ülevaadet omandada.

Luuresatelliitid. Kuigi enamus riike ning ka vaatlussatelliite omavaid erafirmasid müüvad oma satelliidipilte vabal turul, et lisakäivet teenida, kuuluvad need ettevõtted tavaliselt ühele kindlale omanikule või väiksele omanike ringile, kes ei luba alati kõigile ning kõikidest piirkondadest tehtud pilte müüja. Kui õnnestubki mõni oluline pilt huvipakkuvast piirkonnast omandada, ei ole seda enamusjuhtudel teistele edasi võimalik näidata (näiteks kasutada tõendusmaterjalina rahvusvahelises kohtuvaidluses vms), sest piltide kasutusõigused jäetakse reeglina alati pildi teinud organisatsioonile. Seega ongi enamus suuriike valinud oma vaatlussatelliitide arendamise tee. Selleks, et pidada arvet teise riigi relvastusest pole aga väiksemat resolutsiooni tarvis kui 0,5 m pikseli kohta, mida peetakse üle keskmise heaks võimekuseks. Selleks aga, et omada ülevaadet konkreetse relvastuse olukorrast, võib vaja minna ka suuremat lahutusvõimet. Satelliidi väike lahutusvõime kahandab aga ühe ülelennuga kaetavat maa-ala. Samuti on pimedal ajal või tugeva pilvisuse korral võimalik kasutada vaid radarsatelliite, mis on aga oluliselt suuremad, tundlikumad ning seega ka kallimad seadmed. Oluline näitaja on vaatlussatelliitide puhul ka veel ülelennu sagedus. See näitab millise ajavahemiku tagant satelliit kindlast kohast üle lendab. Näiteks madalamad orbiidid on tihti polaarsed ning võimaldavad ekvatoriaalsete laiskraadide alasid taaskülastada vaid 1-2 korda kuus. Sellised satelliidid võimaldavad tihti saada hea kvaliteediga pildi, kuid nende kasulik eluiga on seotud nende orbiidi kõrgusega, mis on madalamatel 300-400 km kõrgustel orbiitidel oluliselt lühem võrreldes kõrgemate nt 700 -800 km orbiitidega.

Tänapäeval on siiski olemas ka selliseid erafirmasid, mis toimivad sisuliselt osaluse põhimõttel, võimaldades ühe sissemakse tegemisel (mis on oluliselt väiksem kui eraldi satelliidi väljatöötamine, selle üleslennutamine ja pidev opereerimise kulu kokku) omandada värskeid ja suure resolutsiooniga satelliidipilte. Seda nii riikidel kui erafirmadel, kellel see võimalus muidu palju kesisem oleks.        

Militaarkosmose ja kosmoseluure roll globaalse rahu tagamisel ja rahvusvahelised relvastumisvastased lepped. Luuresatelliidid on tihti sadu miljoneid eurosid maksvad seadmed, mida peavad pidevalt juhtima kümned inimesed ja seega on nende omanikel otstarbekas kasutada neid niivõrd efektiivselt kui vähegi võimalik. See tähendab enamasti ülelendudega võimalikult suure maaala katmist ning hilisemat piltide töötlemist. Pilte töödeldakse aga arvutitega ning kindlate algoritmide alusel, mis võimaldavad kindlaks teha ja analüüsida eelkõige kindlas kohas toimunud muutusi ajas. Enamus satelliitidelt tehtavat seiret puudutab küsimusi, mille suhtes riik on võtnud endale rahvusvaheliste lepete näol kohustuse, või mille suhtes soovitakse kontrollida teisi riike, kes on endale rahvusvaheliselt mingi kohustuse võtnud. Sellisteks tegevusteks on peamiselt territoriaal- ja rahvusvaheliste vete ja õhuruumi seire laeva- või lennuliikluse osas, piiriäärsete alade seire, globaalsete looduskatastroofide seire, strateegiliselt tähtsaks kuulutatud objektide järelevalve jms. Luuresatelliitidega jälgitakse ka potentsiaalseid ohupiirkondi teatavate rahvusvaheliste relvastusvastaste lepete järgimise osas ning rikkumiste avastamisel teavitatakse nendest esimesel võimalusel kas osapooli, ÜRO-d või otse rahvusvahelist üldust. Samuti on palju globaalselt olulisi valdkondi nagu põllukultuuride saagikuse prognoosimine, globaalse metsade raiumise ning vee puhtuse seire üleviidud tsiviilasutuste järelvalve alla. 

Kosmosevaldkonna julgeolekuga tegelevad ühiselt aktiivselt ka NATO liikmesriigid.

Vene õhu- ja kosmosevägede koduleht (vene ja ing k): http://eng.mil.ru/en/structure/forces/cosmic.htm

USSPACECOMi käsitlev info võrguväljaandes Global Security (ing k):http://www.globalsecurity.org/space/agency/usspacecom.htm