Pealeht » Kosmosest » Üldiselt » Kosmoseajalugu
Prindi

Kosmoseajalugu

Inimkonna huvi tähistaeva vastu iidsetest aegadest alates tõendavad koopa- ja kaljumaalingud, samuti kalendrid ja kultusobjektid, mis on olnud seotud taevavaatlustega. Juba vanas Mesopotaamias ja Egiptuses tunti taevast piisavalt hästi, et osati ette ennustada Kuu ja Päikese varjutusi ning tunti klassikaliste planeetide – Merkuuri, Veenuse, Marsi, Jupiteri, Saturni ning toona samuti planeetide hulka liigitatud Päikese ja Kuu – liikumise reegleid. Tunti ka heledaimaid tähti, mida grupeerides loodi tähtkujud ja sodiaagimärgid. Vanad kreeklased arendasid egiptlaste ja mesopotaamlaste astronoomiat matemaatiliste uuenduste ja tehniliste abivahenditega edasi. Nende leiutatud on armillaarsfäär ning 4. saj. eKr elanud Aristarhos Samoselt pakkus esimesena maailmas välja mõtte heliotsentrilisest maailmapildist.

Lausa revolutsiooniliseks võib pidada vanade araablaste astronoomiat. Neilt pärinevad nii enamik tänapäeval tuntud tähtede nimesid kui ka taevavaatlusteks olulised instrumendid – astrolaab ja kvadrant.

Nagu kõigis varasemates kõrgkultuurides, oli ka keskaegne Euroopa astronoomia tihedalt seotud astroloogia ja religiooniga. Suure muudatuse sellesse tõi alles Nicolaus Copernicuse (1473-1543) heliotsentrilise maailmapildi mudel, millega õnnestus vastuoludeta ära seletada planeetide liikumise loogika.

Teise suure tõuke kosmose uurimisele andsid kolm hollandlast: Hans Lippershey, Zacharias Janssen ja Jacob Metius, kes 1608. a. konstrueerisid esimese töötava teleskoobi. Nende tööle toetudes õnnestus Galileo Galileil (1564-1642) ehitada enda teleskoop ning avastada sellega Jupiteri suurimad kuud Io, Europa, Ganymedes ja Callisto, teha kindlaks, et Linnutee koosneb tähtedest, et Kuu pinnal leidub mägesid ning et Veenusel on faasid.

Isaac Newtoni (1643-1727) murrangulised tööd füüsika alal, teleskoopide areng ning astronoomia ja füüsika ühendamine lõid eeldused kosmose üha kiiremaks ja põhjalikumaks uurimiseks. 1781. aastal avastas William Herschel esimese Saturnist kaugemale jääva planeedina Uraani, 1784 avaldas prantslane Charles Messier täheparvede ja udukogude kataloogi, mille standard kehtib tänaseni, 1846. leidis Johann Gottfried Galle taevast Neptuuni, lähtudes prantslase Urbain Le Verrier arvutustest, mille abil viimane püüdis seletada häireid Uraani liikumises.

Selleks ajaks, kui ameeriklane Clyde Tombaugh 1930. aastal avastas Pluuto, pidades seda päikesesüsteemi üheksandaks planeediks, oli Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria pannud aluse Universumi mõistmise moodsale alusele ning lähikosmose uurimiseks oli hakanud arenema raketiteadus.

1944. aastal osutus Wernher von Brauni konstrueeritud rakettrelv V-2 inimeste loodud objektiks, mis tungis avakosmosesse. Kuigi hävituslike eesmärkide kõrvalloomena, oli sellega alanud kosmoseajastu. Järgnes külma sõja üliriikide NSVLi ja USA kosmosevõidujooks, mis avardas inimkonna teadmisi nii Päikesesüsteemist kui sellest kaugemale jäävast kosmosest meeletult. 1957. aastal startinud esimesele Maa tehiskaaslasele Sputnikule järgnesid peagi uued verstapostid: 1961 jõudis Juri Gagarin esimese inimesena kosmosesse, 1962 sai Mariner 2st esimene teise planeedi, Veenuseni, jõudnud kosmosesond ning 1969. aastal astus Neil Armstrong Kuule. 1971. aastal jõudis orbiidile esimene kosmosejaam – Saljut 1 – mis võimaldas senisest palju pikaajalisemaid teadustöid kosmoses. Samal ajal jätkus ka teiste planeetide uurimine: Venera 9 osutus esimeseks inimeste loodud objektiks, mis puudutas teise planeedi pinda, maandudes 1975. aastal Veenusel. Aasta hiljem tegid USA Viking 1 ja 2 õnnestunud maandumised Marsil, samal ajal sööstsid Päikesesüsteemi äärealade poole Voyager 1 ja 2, saates koju tuhandeid pilte varem sisuliselt tundmatutest gaasihiidudest ja nende põnevatest kaaslastest. 1981. aastal startis esimest korda kosmosesüstik Columbia, millega pandi alus peaaegu regulaarsetele orbitaallendudele. Süstikute lennud lõpetati 2011. aastal pärast mitut ohvriterikast katastroofi, mis reetsid süsteemi ebakindluse.

1986. aastal alustas tööd kosmosejaam Mir, mille tegutsemise 15 aasta jooksul külastas seda 104 kaheteistkümne eri riigi astronauti ja teadlast. 1998. aastal algas vananeva Miri asemele loodava uue Rahvusvahelise Kosmosejaama (ISS) ehitamine.

Ka kaugema kosmose uurimine jätkub – Päikesesüsteemi ümbritseva Kuiperi vöö poole on teel NASA kosmosesond Dawn, Marsil toimetavad kulgurid Curiosity ja Opportuniy, nende kohal tiirleb aga Marsi ümber kolm satelliiti. „Oma“ tehiskaaslane on ka Merkuuril, samal ajal kui Päikesesüsteemis on sisuliselt välja jõudnud Voyager 1 ja 2, kes jätkuvalt saadavad oma teekonnast Maale infot.

Kosmosejaamade ajaloost. Ideed Maa ümber tiirlevatest inimeste püsiasustusega kosmosejaamadest ulatuvad juba aastasse 1869, mil ameerika kirjanik, ajaloolane ja utopist Edward Everett Hale käis välja idee ehitada Maa ümber 200 jalase läbimõõduga tellistest tehiskaaslase, mis hõlbustaks globaalset navigeerimist ning oleks ühlasi asustatud inimestega.
See idee esimeset tehiskaaslasest Maa ümber andis aga innustust paljudele hilisematele visionäridele ning viis mõned kümnendid hiljem juba palju reaalsemate kontseptsioonideni, mis sialdasid juba konkreetsemaid arvutusi ning täpsemat insenertehnilisi jooniseid. Säärastest kontseptsioonidest tuntuimad on vast Hermann Obrthi gigantne kosmosepeegel ja Wernher von Brauni kuulus 76 meetrise diameetriga rattakujuline ning pööreldes tehisgravitatsiooni tekitava kosmosejaama kontseptsioon aastast 1952.

Von Braun 1952 Space Station Concept original
Illustratsioon: Wernher von Brauni kosmosejaama kontseptsioonist 1952.

Esimesteks teadaolevateks kosmosejaamadeks, mis ka praktikas ellu viidud saab pidada Nõukogude Liidu Salyut ja Almaz programme, mis võimaldasid püsivaid 2-4 meeskonnaliikmega kosmosemissioone aastatel 1971 – 1989. Sellele järgnes Mir kosmosejaama programm aastatel 1986 – 2001.

Ameeriklaste esimene püsiv kosmosejaam oli aga enam kui 6 meetrise läbimõõduga Skylab, mille pardal viidi läbi arvukalt teste nii astronautide, taimede kui loomadega aastatel 1973 – 1979, uurides nende käitumist kosmose mikrogravitatsiooni keskkonnas. Sellele järgnes Ameeriklaste algatatud Rahvusvahelise Kosmosejaama ISS programm aastal 1998 ning mille eeldatav eluiga on aastani 2020, kuid hetkel kaalutakse ka võimalusi ISS-i programmi pikendamist 2020-ndate aastate keskpaigani.

 

Info Venera programmi kohta koos arvukate fotodega (ing k):

http://mentallandscape.com/V_Venus.htm
Vikingi maandurite fotod Marsist (ing k): http://photojournal.jpl.nasa.gov/mission/Viking
Dawn (ing k): http://dawn.jpl.nasa.gov/
Curiosity (ing k): http://mars.jpl.nasa.gov/msl/
Voyageri programm (ing k): http://voyager.jpl.nasa.gov/
Jaapani asteroidi missioon Hayabusa (ingl k): http://www.isas.ac.jp/e/enterp/missions/hayabusa/index.shtml