Kas tööstuse digitaliseerimine asendab inimtööjõu robotitega?
Eestis on suurimaks tööandjaks töötlev tööstus, mis moodustab viiendiku sisemajanduse kogutoodangust ning 2/3 ekspordikäibest. Samas iseloomustab Eesti töötlevat tööstust madal lisandväärtus, ulatudes vaid 54 protsendini Euroopa Liidu keskmisest. Arengut pärssivaks teguriks on viimastel aastatel kujunenud üha kasvav tööjõupuudus, mis on sundinud ettevõtteid konkurentsis püsimiseks tõstma töötasusid kasumi arvelt, seeläbi kärpides ettevõtete investeerimisvõimekust uutesse tehnoloogiatesse.
Efektiivsust tõstvate investeeringute edasilükkamine kujutab endast ettevõtetele väga suurt riski, sest see kahandab veelgi konkurentsivõimet. Just seepärast on võtmetähtsusega tehnoloogiliste lahenduste kaasamine tööstusettevõtete tootlikkuse tõstmisesse. Seega tuleb ettevõtjatel langetada kriitilise tähtsusega otsuseid, millistesse protsessidesse soovitakse enim ja koheselt investeerida – jõukohane oleks alustada väiksemamahulistest investeeringutest igapäevaste jooksvate kulude vähendamiseks. Kuid unarusse ei tohiks jätta ka tulude suurendamise poolt, investeerides müügi- ja turundustegevusse või toote väärtuse kasvatamisesse.
Foto: Pakiroboti tootmine Cleveronis | Autor: Renee Altrov (allikas: https://toolbox.estonia.ee/)
Uute tehnoloogiatena näeme töötlevas tööstuses peamiselt robotiseerimise ning automatiseerimise võidukäiku. Kuidas aga võiksid need protsessid mõju avaldada tööjõuturule? Kas tõesti asendaksid ühel päeval robotid täielikult inimtööjõudu? Pigem mitte. Vastupidi – tootmisprotsessid koosnevad reeglina paljudest korduvatest tegevustest, mille robotiseerimine ja automatiseerimine muudab töö iseloomu füüsiliselt kergemaks ja paindlikumaks, mis omakorda võimaldaks töötlevas tööstuses tööd leida ka füüsiliselt nõrgematel inimestel, sealhulgas ka eakamatel. Paljude tegevuste automatiseerimisega langeb toote omahind, mis aitab kaasa nõudluse suurendamisele läbi toote hinna vähenemise.
Kahtlemata muutuks töö iseloom, kuid see ei tähenda tingimata töökohtade kadumist. Töötleva tööstuse näitel saaksime rääkida mitmete põlvkondade kaasamisest tööjõuna, sest lisaks eakatele pakuks tööstuse digitaliseerimine põnevaid väljakutseid ning häid töötingimusi ka nooremale põlvkonnale – eeskätt läbi loomingulisust eeldavate ning arendavate töökohtade tekkimise. Küll aga suureneks probleem spetsialiseeritud tööjõu osas, mis on ühtlasi ka üheks suurimaks takistuseks uute tehnoloogiate kasutuselevõtul. Nutikaid töötegijaid vajavad Eesti tööstusettevõtted juba täna, kuid robotiseerimise ja automatiseerimise tulemusel muutuksid nõuded tööle sobivatele kandidaatidele veelgi tehnilisemateks.
Lahenduseks on ettevõtete ning teadus- ja haridusasutuste suurem koostöö, kus kindlasti mängib olulist rolli ka riigi keskne koordineeriv funktsioon. Eestis on positiivse näitena võimalik esile tõsta Cleveroni ja Enicsi koostööd ülikoolidega oma olemasolevate ja potentsiaalsete töötajate kompetentsitaseme parandamiseks. Tänu sellisele partnerlusele vastavad õppekavad paremini ettevõtjate nõudmistele ja ootustele ning seeläbi leeveneb ka sektoris valitsev tööjõupuuduse probleem.