Stardikapital, finantseerimine ja investeerimine

Stardikapital on ettevõtte tegevuse alustamiseks rahalises vääringus vajaminev ressurss, mida on vaja ajani, kuni laekuvad sellised tulud, mis katavad jooksvad kulud. Vajalik stardikapital arvutatakse välja äriplaani koostamise käigus ja see sisaldab kõiki kulusid, sh investeeringuid.

Stardikapitali väljendatakse rahaühikuna, kuid see võib olla mis tahes väljenduses ressurss, millega on võimalik oma äri alustada: tooraine, seadmed, hooned, rajatised, maa vms. Teisisõnu, stardikapital on kõik see, mis kajastub ettevõtte bilansi varade poolel.

283

Algkapital on vara (tavaliselt raha), mis alustaval ettevõtjal peaks olema oma äri alustamiseks. Algkapital võib olla see osa vajaminevast stardikapitalist, mida nimetatakse omakapitaliks. Kuid see võib olla ka osa omakapitalist, mille ettevõtja paneb ise ärisse ja millele lisanduvad teiste partnerite panused.


282b 

Investeeringud on see osa stardikapitalist, mida tehakse üldjuhul üks kord − põhivara soetamiseks. Vahel võivad investeeringud ja stardikapital rahas mõõdetuna olla sama suured ehk investeeringud = stardikapital. Tavaliselt lisanduvad ühekordsetele kuludele muud jooksvad kulud. Teenindusettevõttel on stardiperiood väiksem kui tootmisettevõttel.

Kui igapäevaselt (igakuiselt) laekub vähemalt sama palju raha, kui ettevõttel tasuda tuleb, võib kergendatult öelda – minu äri on käima läinud. Aga kas see äri on ka kasumlik? Stardiperioodi langeb seetõttu teine väga tähtis ajahetk – tasuvuspunkti saavutamine.

Tasuvuspunkt ehk kasumilävi

Tasuvuspunkt  näitab, kui palju on vaja toota ja müüa kehtestatud hinnaga, et tulud ületaksid kulusid või oleksid vähemalt nendega võrdsed. Tasuvuspunkt tuleb äriplaani koostamise käigus eelnevalt välja arvutada, nii nagu ka vajalik stardikapitali suurus.

On väga ohtlik alustada äri ilma stardikapitali kindlaks määramata või mõistmata ja sellele vastavalt võimalikke rahastamisallikaid läbi kaalumata. Enne äri alustamist on vaja üsna täpselt teada, kui palju on raha vaja, kui kauaks ja kust seda võiks saada.

Rahastamisallikate järgi võib stardikapital koosneda oma ja partnerite rahast, võetud laenudest vmt, ehk bilansi seisukohalt oma- ja võõrkapitalist.

Asjaolu, et saavutatakse sissetuleva ja väljamineva raha tasakaal, ei tähenda veel alati, et äri on kasumis. Ja vastupidi − ületades kasumi mõistes tasuvuspunkti, ei tähenda see tingimata raha ülejääki.

Äri on käima läinud siis, kui rahakäive on positiivne ja ettevõte on kasumlik.

Ettevõtte rahastamisvõimaluste leidmisel tuleb teha vahet kahel mõistel: investeerimine ja finantseerimine.

Investeerimine

Investeerimine on eri liiki (materiaalsete, intellektuaalsete ja finantsiliste) varade paigutus majandusliku tegevuse eri objektidesse, et teenida kasumit või saada kasu. Üldjuhul on ettevõtja investeerimistegevuse eesmärk ka ettevõtte kapitali suurendamine.

Ettevõtluse seisukohalt algab investeerimine ettevõtte loomisega. Esialgu  võib see kujutada endast töö kui ressursi (aja ja intellektuaalsete ning füüsiliste oskuste) kasutamist, millele lisanduvad järk-järgult materiaalsed ja muud ressursid.

Praegusel ajal ei nõua äriühingu rajamine põhikapitali kohest sissemakset raha ega muu vara näol. Küll aga võivad ettevõtte alustamisega kaasneda kulud, mille tagasiteenimiseks võib kuluda teatud aeg. Hiljem, kui ettevõttesse on paigutatud lisaressursse ja jõutakse kasumisse, võib juba rääkida investeeringu tasuvusest.Kui ettevõte teenib juba kasumit, siis tekib võimalus lisainvesteeringuteks eeskätt kasumi arvelt, koos vajadusega kaasata täiendavaid võõrvahendeid.

Investeeringute liigituse aluseks võib olla:

  1. objekt ja iseloom − reaal-  ja finantsinvesteeringud (varade soetamine või väärtpaberite omandamine)
  2. tähtaeg – lühi-, kesk- ja pikaajalised
  3. eesmärk – otsesed, portfelliinvesteeringud
  4. valdkond – tootmis- ja mittetootmislikud investeeringud
  5. omandivorm – riiklikud, era-, välis- või segainvesteeringud
  6. regioon – sise- ja välisinvesteeringud

Investeerimist võib omakorda riskitaseme järgi liigitada näiteks agressiivseks, mõõdukaks või konservatiivseks.

Investeeringute puhul on oluline hinnata nende efektiivsust  ja tasuvust.

Finantseerimine

Finantseerimiseks nimetatakse rahastamistegevust, mis on vajalik investeeringute tegemiseks.

Alustava ettevõtte korral on finantseerimise allikateks üldjuhul ettevõtja omavahendid (säästud, sugulaste või tuttavate ressursid), ettevõtlustoetused ja võimaluse korral ka pangalaenud tagatise vastu.

Ettevõtte finantseerimise allikad (võimalused):

  • omavahendid – säästud, kingiks või pärandiks saadud vahendid
  • laenud sõpradelt ja sugulastelt
  • ettevõtlustoetused
  • KredEx-i käendusega stardilaen [kredex.ee]
  • lühi- või pikaajaline pangalaen tagatise vastu
  • liising
  • krediitkaart ettevõtte omaniku või ettevõtte nimel
  • krediidiliin ettevõtte omaniku või ettevõtte nimel
  • säilitatud kasum ja amortisatsioonifond
  • faktooring
  • riskikapitalist või riskikapitalifond
  • võlakirjade või lisaaktsiate emiteerimine

Finantseerimisel on oluline kapitali hind. Arvestuslikult peetakse kõige kallimaks omakapitali. Laenurahast on kallid lühiajalised laenud ja krediitkaardiga kasutatud raha ning ka faktooring.

Võõrkapitali kasutamine finantseeringuteks on eriti otstarbekas siis, kui ettevõte on kasumlik, olles võimeline tasuma intresse ja laene. Sellisel puhul on võimalik ära kasutada finantsvõimendusest tulenevat efekti.

 

X